Kognitiiv-käitumisteraapia ja psühholoogiline nõustamine

Depressiooni sümptomid ja ravi

Depressioon avaldub alanenud meeleolu, huvi ja rõõmutunde vähenemise, väsimuse ning igapäevase tegutsemisaktiivsuse langusena. Inimene võib hakata endasse tõmbuma ja loobub tegevustest, mis varem pakkusid rahuldust või toetust.
Depressiooni kognitiiv-käitumisteraapias keskendutakse nii käitumisele kui ka mõtlemismustritele. Ravi eesmärk on aidata inimesel järk-järgult taastada igapäevane aktiivsus ning vähendada neid harjumuspäraseid mõtteviise, mis soodustavad meeleolu langust ja enesesse tõmbumist.
Käitumuslikus osas pööratakse tähelepanu igapäevaste tegevuste taastamisele ja tasakaalustamisele, et suurendada meeldivate ja toetavate kogemuste hulka. Kognitiivses osas õpitakse märkama ja läbi mõtlema mõtteid, mis mõjutavad enesetunnet ja käitumist ning hindama nende realistlikkust ja kasulikkust.
Vajadusel võib depressiooni ravi täiendada ajustimulatsiooniga. Transkraniaalne stimulatsioon alalisvooluga (tDCS, ingl k transcranial direct current stimulation) on sageli kasutatav, valutu ja mitteinvasiivne ravimeetod, mille käigus mõjutatakse nõrga elektrivoolu abil ajupiirkondi, mis on seotud meeleolu regulatsiooniga. Protseduuri ajal saab tavapäraselt vestelda, lugeda või muid tegevusi teha ning selle puhul ei esine tõsiseid kõrvalnähte. tDCS-i kasutatakse ravikuurina ning see võib sobida inimestele, kelle puhul ravimid ei ole olnud piisavalt tõhusad, ei ole talutavad või ei ole mingil põhjusel soovitatavad.

Stressi ja läbipõlemise sümptomid ning ravi

Töö- ja igapäevaelust tingitud stress muutub probleemiks siis, kui kõrge koormus on pikaajaline ning taastumiseks ei jää piisavalt aega. Läbipõlemist iseloomustab süvenev vaimne ja füüsiline kurnatus, motivatsiooni langus ning tunne, et pingutustest hoolimata ei ole võimalik enam senisel tasemel toimida.
Lisaks välistele nõudmistele hoiavad stressi sageli alal inimese enda käitumis- ja mõttemustrid – näiteks kõrged nõudmised iseendale, vastutuse liigne kandmine, raskused töö ja puhkeaja eristamisel ning harjumus reageerida pingele veelgi suurema pingutamisega.
Psühholoogilise ravi eesmärk on aidata kaardistada stressi ja kurnatust alal hoidvad mustrid ning kujundada realistlikum ja jätkusuutlikum viis töö- ja igapäevaeluga toimetulekuks. Ravi keskendub koormust suurendavate mõtete ja harjumuste muutmisele, piiride seadmisele ning taastumise teadlikule planeerimisele.
Eesmärk ei ole kiire töövõime taastamine iga hinna eest, vaid stabiilsema eneseregulatsiooni kujundamine, mis võimaldab pikaajaliselt nõudlikes rollides toime tulla.

Üldistunud ärevuse sümptomid ja ravi

Üldistunud ärevust iseloomustab püsiv ja liigne muretsemine, mis puudutab mitmeid eluvaldkondi ning segab igapäevast toimetulekut. Sageli kaasnevad ärevusega kehalised sümptomid, nagu lihaspinged, rahutus, unehäired ja väsimus.
Üldistunud ärevuse ravis on keskne roll muretsemisel ja ärevust alalhoidvatel mõtte- ja käitumismustritel. Ühelt poolt püsib muretsemine sageli veendumuse tõttu, et muretsemine aitab probleemidega paremini toime tulla, valmistuda halvimaks või vältida ootamatuid olukordi. See motiveerib muretsemist jätkama ka siis, kui see on kurnav ega vii lahendusteni.
Teisalt võib muretsemisega kaasnev ärevus ise muutuda hirmutavaks. Sel juhul püüab inimene ärevust kiiresti vähendada või kontrolli alla saada, otsides rahustust, juhtides tähelepanu kõrvale või püüdes ärevaid mõtteid maha suruda. Kuigi need viisid võivad lühiajaliselt pinget leevendada, takistavad need pikemas plaanis selliste toimetulekuoskuste väljakujunemist, mis aitaksid ärevusega toime tulla ning võivad ärevust alal hoida.
Kognitiiv-käitumisteraapia käigus õpitakse ärevust ja muretsemist paremini mõistma ning nendega teistsugusel viisil toime tulema. Ravi eesmärk on vähendada ärevuse mõju igapäevaelule, suurendada usku oma toimetulekusse ning muuta neid mõtte- ja käitumismustreid, mis ärevust alal hoiavad.

Paanikahäire ja agorafoobia sümptomid ning ravi

Paanikahoogu iseloomustavad ootamatud ja väga intensiivsed kehalised aistingud nagu südamekloppimine, õhupuudus, pearinglus või nõrkustunne. Kuigi need aistingud ei ole iseenesest ohtlikud, tõlgendatakse neid sageli kui märki tõsisest ohust – näiteks infarktist, minestamisest, kontrolli kaotamisest või „hulluks minemisest“. Sellega kaasneb tugev hirm, mis omakorda võimendab algseid kehalisi aistinguid ning see tekitab kiiresti süveneva nõiaringi.
Hirmutavate aistingute kordumise kartuses hakatakse neid üha enam jälgima, vältima või püütakse neid kiiresti maha suruda. Sageli lisandub ka selliste olukordade või kohtade vältimine, kust on raske lahkuda või kus abi ei ole käepärast – näiteks ühistransport, poed või rahvarohked kohad. Sellist vältimiskäitumist nimetatakse agorafoobiaks ning see võib oluliselt piirata igapäevaelu.
Kognitiiv-käitumuslikus teraapias keskendutakse kehaliste aistingute tähenduse ümberhindamisele ning hirmu alal hoidvate mõtte- ja käitumismustrite muutmisele. Uuritakse, milliseid järeldusi ja ennustusi aistingute põhjal tehakse ning kui tõepärased ja kasulikud need tegelikult on. Ravi oluline osa on järk-järguline kokkupuude hirmutavate kehaliste aistingute ja välditud olukordadega, et saada otseseid kogemusi nende talutavuse ja ohutuse kohta. Samuti pööratakse tähelepanu sellele, kuidas vältimine ja „turvalisuskäitumine“ paanikat pikemas perspektiivis alal hoiavad. Eesmärk on taastada usaldus oma keha ja toimetulekuvõime suhtes ning vähendada hirmu hirmu enda ees.

Sotsiaalfoobia (sotsiaalärevuse) sümptomid ja ravi

Sotsiaalfoobia ehk sotsiaalärevus on seotud hirmuga sattuda teiste tähelepanu alla ning saada negatiivsete hinnangute või kriitika osaliseks. Ärevus võib avalduda konkreetsetes olukordades, näiteks avalikul esinemisel, või laiemalt, peaaegu kõigis suhtlemissituatsioonides väljaspool lähedaste inimeste ringi.
Sotsiaalärevuse korral on tähelepanu sageli tugevalt suunatud iseendale – oma mõtetele, kehalistele aistingutele ja sellele, kuidas end parajasti tuntakse. Selle tõttu võivad märkamata jääda olukorra tegelikud detailid ning järeldused selle kohta, kuidas ta teistele paistab ja mida teised temast arvavad, tehakse vaid oma sisemise kogemuse põhjal.
Ärevuse vähendamiseks hakatakse suhtlemisolukordi vältima või püütakse neid „turvalisemaks“ muuta, näiteks varjates ärevuse sümptomeid, vältides silmsidet või hoides end tagaplaanil. Kuigi need viisid võivad lühiajaliselt pinget leevendada, kipuvad need pikemas plaanis ärevust alal hoidma ning võivad mõjutada enesehinnangut.
Psühholoogilise ravi eesmärk on aidata inimesel sotsiaalset ärevust paremini mõista ning muuta neid mõtte- ja käitumismustreid, mis ärevust säilitavad. Ravi käigus õpitakse suunama tähelepanu rohkem olukorrale ja teistele inimestele, hindama oma järeldusi realistlikumalt ning katsetama uusi viise suhtlemisolukordades toimetulekuks.

Sundhäire sümptomid ja ravi

Sundhäiret iseloomustavad korduvad ja pealetükkivad mõtted, kujutluspildid või impulsid, mis on inimesele ebameeldivad ja vastuolus tema väärtuste või kavatsustega. Need võivad puudutada näiteks määrdumist, kahju tekitamist, eksimist või kahtlusi igapäevaste toimingute suhtes (nt kas uks sai lukku, kas kõik mu isiklikud asjad on alles vmt). Sageli on need mõtted inimese enda jaoks arusaamatud ja soovimatud.
Probleem ei seisne niivõrd mõtete olemasolus, vaid tähenduses, mida neile omistatakse. Sundhäire korral tõlgendatakse selliseid mõtteid sageli kui märki reaalsest ohust, vastutustundetust suhtumisest või kontrolli kaotamise riskist. See vallandab tugeva ärevuse või pinge ning soovi seda kiiresti leevendada. Selleks hakatakse mõtteid maha suruma või sooritatakse korduvaid rituaale – näiteks kontrollimist, pesemist, loendamist või mõttes korrigeerimist. Kuigi rituaalid võivad ajutiselt ärevust vähendada, hoiavad need pikemas perspektiivis sundhäiret alal ning võivad hakata igapäevaelu märkimisväärselt piirama.
Kognitiiv-käitumuslikus teraapias keskendutakse sundhäiret alal hoidva nõiaringi katkestamisele. Ravi põhineb järk-järgulisel kokkupuutel häirivate mõtete ja ärevusega ning tavapäraste sundkäitumiste teadlikul tegematajätmisel. Kokkupuuteid planeeritakse hoolikalt ja kokkuleppel, inimese jaoks sobivas tempos. Ravi eesmärk on aidata hinnata sundmõtetega seotud järelduste tõepärasust, harjuda ärevuse talumisega ning kujundada kogemus, et ärevusest ja sundmõtetest hoolimata on võimalik igapäevaelus toime tulla ilma rituaalide kasutamiseta.

Unehäirete sümptomid ja ravi

Häiritud uni on üks levinumaid vaimse tervisega seotud probleeme. Unehäired võivad avalduda uinumisraskuste, katkendliku une või liigvarase ärkamisena. Kuigi häiritud uni esineb sageli teiste psüühiliste või kehaliste probleemide osana, viitavad uuringud sellele, et unehäired võivad ka iseseisvalt soodustada vaimse tervise häirete teket ning seetõttu vajavad sageli eraldi käsitlemist.
Unehäired mõjutavad oluliselt igapäevast toimetulekut, põhjustades päevast unisust, väsimust ja keskendumisraskusi. Sageli kaasnevad ka ebaefektiivsed eneseabivõtted, näiteks alkoholi või uneravimite liigtarvitamine, mis võivad lühiajaliselt tunduda abistavad, kuid pikemas perspektiivis und halvendada.
Sageli hoiavad unehäireid alal muretsemine ja suur unele pööratud tähelepanu. Mure uinumise või magamata öö tagajärgede pärast tõstab ärevust ja erutusseisundit, mis omakorda raskendab uinumist ning loob suletud ringi. Öösel hakatakse jälgima kella, kehalisi aistinguid ja ümbritsevaid helisid, mis võimendab ärevust veelgi. Samuti kiputakse oma und tajuma ebatäpselt, hinnates üle uinumisele kuluvat aega ja alahinnates tegelikku une kestust. See omakorda mõjutab käitumist ka päevasel ajal – püütakse magamatust kompenseerida, ollakse ülemäära valvas järgmise öö suhtes ning sellega hoitakse probleemi tahtmatult alal.
Kognitiiv-käitumuslikus teraapias keskendutakse unehäireid alal hoidvate mõtete ja uskumuste ümberhindamisele ning und soodustava käitumise ja keskkonna kujundamisele. Ravi oluline osa on ka asjakohase teabe jagamine une kohta, et vähendada ebarealistlikke ootusi ja hirmu uneprobleemide ees.

Söömishäirete sümptomid ja ravi

Söömishäirete puhul on keskseks korduvad probleemsed söömismustrid, mis on tihedalt seotud enesehinnangu, emotsioonide ja kehaga seotud mõtetega. Buliimia korral vahelduvad kontrolli alt väljunud liigsöömishood kompenseeriva käitumisega, nagu oksendamine, lahtistite kasutamine või liigne treenimine. Liigsöömishäire puhul esinevad sarnased söömishood, kuid ilma regulaarse kompenseeriva käitumiseta. Mõlemal juhul kaasneb sageli tugev süü-, häbi- ja kontrollikaotuse tunne.
Probleemi hoiavad alal jäigad uskumused toidu, kehakaalu ja enesekontrolli kohta. Söömishood ei teki juhuslikult, vaid on sageli seotud piirava söömisviisi, emotsionaalse pinge või enesekriitiliste mõtetega. Liigsöömisele järgnev süü ja rahulolematus iseendaga omakorda suurendavad vajadust „parandada olukorda“ kas uue piiranguga või kompenseeriva käitumisega, tekitades nõiaringi. Tähelepanu koondub ülemäära toidule, kehale ja enesekontrollile, samal ajal kui tegelikud emotsionaalsed vajadused jäävad tagaplaanile.
Kognitiiv-käitumuslikus teraapias keskendutakse söömishäireid alal hoidvate mõtete, reeglite ja käitumismustrite tuvastamisele ja muutmisele. Oluline osa ravist on regulaarse ja paindlikuma söömisrütmi kujundamine, emotsioonidega toimetuleku oskuste arendamine ning enesehinnangu laiendamine väljapoole kehakaalu ja söömiskontrolli. Teraapia eesmärk ei ole üksnes söömishoogude vähendamine, vaid püsivamate muutuste saavutamine suhetes toidu, keha ja iseendaga.

Viha, enesevigastamise jt emotsiooni reguleerimise raskuste ravi

Emotsiooni reguleerimise raskusi iseloomustab intensiivsete ja kiiresti muutuvate emotsioonide (viha, hüljatusetunne jm) kogemine ning raskused nende emotsioonidega toimetulemisel. Tunded võivad tekkida ootamatult, olla väga tugevad ja kesta kauem, kui inimene sooviks. Sageli kaasneb tunne, et emotsioonid „lähevad üle pea“, kontroll kaob või et neid ei ole võimalik taluda. Selle tulemusena kasutatakse erinevaid kiiret leevendust pakkuvaid, kuid pikemas perspektiivis problemaatilisi toimetulekustrateegiaid, näiteks impulsiivset käitumist, vältimist, enesevigastamist või emotsioonide allasurumist. Emotsioonide regulatsiooni raskused võivad esineda iseseisva probleemina või kaasneda teiste psüühiliste häiretega.
Kognitiiv-käitumuslikus teraapias keskendutakse sellele, kuidas emotsioonid tekivad, millised mõtted ja hinnangud neid võimendavad ning milline roll on käitumisel emotsioonide püsimisel või süvenemisel. Oluline osa teraapiast on emotsioonide märkamise ja eristamise oskuse arendamine ning emotsioonidega seotud uskumuste ümberhindamine (nt et teatud tunded on ohtlikud, talumatud või „valed“). Samuti õpitakse alternatiivseid, paindlikumaid viise emotsioonidele reageerimiseks, mis ei paku vaid lühiajalist leevendust, vaid toetavad pikemaajalist toimetulekut. Teraapia eesmärk ei ole emotsioonide „kontrollimine“ või vältimine, vaid selliste oskuste õppimine, mis võimaldaksid kogeda ka ebameeldivaid tundeid ilma, et need juhiksid käitumist või kahjustaksid igapäevaelu.

Aktiivsus-tähelepanuhäire ravi

Aktiivsus-tähelepanuhäiret iseloomustavad püsivad raskused tähelepanu hoidmisel ja suunamisel, tegevuste planeerimisel ning impulsside kontrollimisel. Igapäevaelus võib see avalduda hajameelsuse, edasilükkamise, organiseerimisraskuste, unustamise, ajaplaneerimise probleemide ning ülekoormatuse tundena. Mõnel inimesel lisandub ka sisemine rahutus ja raskus paigal püsida. ATH võib mõjutada töövõimet, õppimist, suhteid ja enesehinnangut.
Paljud ATH-ga inimesed kogevad korduvaid ebaõnnestumise või „mitte hakkama saamise“ kogemusi, mis võivad viia enesekriitika, ärevuse ja motivatsioonilanguseni. Probleeme süvendab sageli see, et raskused ei ole seotud tahtejõu puudumisega, vaid aju regulatsioonisüsteemide eripäraga, mistõttu tavalised enesedistsipliini võtted ei pruugi olla piisavad.
Kognitiiv-käitumuslikus teraapias keskendutakse ATH puhul nende mõtte- ja käitumismustrite mõistmisele, mis igapäevaseid raskusi alal hoiavad või võimendavad. Õpitakse paremaid viise tähelepanu ja tegevuste juhtimiseks, ülesannete planeerimiseks ning segajatega toimetulekuks. Ravi oluline osa on praktiliste strateegiate kujundamine, näiteks ajakasutuse struktureerimine, tegevuste järjekorra loomine, ülesannete väiksemateks sammudeks jagamine ning harjumuste kujundamine, mis toetavad järjepidevust.
Samuti pööratakse tähelepanu ATH-ga kaasnevatele emotsionaalsetele raskustele, nagu frustratsioonitalumatus, impulsiivne reageerimine või enesehinnangu langus. Ravi käigus õpitakse märkama automaatseid enesekriitilisi mõtteid ning kujundama realistlikumat ja toetavamat suhtumist iseendasse. Vajadusel käsitletakse ka kaasnevaid probleeme, näiteks ärevust, meeleolulangust või läbipõlemist.
Ravi eesmärk on parandada igapäevast toimetulekut, vähendada stressi ning kujundada püsivamaid oskusi, mis aitavad ATH sümptomitega paremini hakkama saada.

Privaatsustingimused ja küpsised