Tunnused

Depressiooni peamisteks tunnusteks on alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine, suurenenud väsimus ja tegutsemisaktiivsuse langus. Depressiooni ravis kasutatakse nii käitumuslikke kui kognitiivseid tehnikad.

Depressiooni käitumusliku teraapia põhimõtted

Depressiooni langev inimene kaldub endasse tõmbuma ning loobub seni rõõmu ja rahuldust pakkunud tegevustest. Aja jooksul võimendab selline endassetõmbumine depressiivsust, kuna inimene jääb seeläbi ilma meeldivate kogemuste saamise võimalustest. Mida depressiivsemaks ta muutub, seda enam ta endasse tõmbub, seda vähem meeldivaid kogemusi ta saab ja seda depressiivsemaks ta muutub. Nii tekib üha süvenev suletud ring. Seetõttu püütakse ravi alguses suurendada meeldivate tegevuste sagedust ja tõsta nende kvaliteeti ning vähendada ebameeldivate kogemuste hulka. Tehnikatest kasutatakse tegevuspäevikuid, meeldivate ja rahuldustpakkuvate tegevuste ülesmärkimist, järk-järgult üha suuremat väljakutset pakkuvate ülesannete sooritamist ning suhtlemisoskuste harjutamist.

Depressiooni kognitiivse teraapia põhimõtted

Kognitiivne teraapia lähtub ideest, et depressiivsus on seotud mõtlemisvigadega. Näiteks usutakse depressiooni puhul sageli, et mitte miski ei paku enam rõõmu, et millegi tegemine saab kindlasti olema raske või ebameeldiv või et kõige paremini tuntakse end siis, kui ollakse omaette. Teraapia käigus õpetatakse patsientidele oma mõtete märkamist ja nende sõnastamist ning seoste leidmist mõtete, emotsioonide ja käitumise vahel. Õpitakse hindama oma järelduste ja ennustuste tõelevastavust ja kasulikkust. Selleks kasutatakse mõttepäevikuid, küsitlemist ja käitumiseksperimente, mille käigus püütakse mõista, kas arutluse all olev mõte on tõene või mitte. Tüüpiliselt on teraapia kestuseks 14-16 seanssi.

Tunnused

Ülemäärase ärevuse ja muretsemisega on tegu juhul, kui see segab igapäevaelu, puudutab mitmeid erinevaid valdkondi, pole konstruktiivne ega vii lahendusteni ning kui sellega kaasnevad häirivad kehalised probleemid, näiteks lihaspinged, unehäired ja väsimus.

Ülemäärase ärevuse kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtted

Ülemäärase ärevuse puhul mängib keskset rolli muretsemine, mis püsib tänu kahele põhjusele. Esiteks, kuna ärevus tundub olevat kontrollimatu ja ohtlik ning sellel usutakse olevat kahjulikke tagajärgi, siis püütakse seda vältida või maha suruda, hoides end muretsemise käigus eemale kõige ärevamatest mõtetest või kujutluspiltidest ning otsides kinnitust oma rahustavatele mõtetele. Ärevuse ja muretsemise vältimine aga pigem süvendab probleemi, kuna nii ei teki võimalust järele kontrollida, kas need ärevuse ohtlikkust ja võimalikke kahjulikke tagajärgi puudutavad ärevad mõtted on tõesed või mitte. Tekib ärevus ärevuse ees. Samuti õõnestab vältimine inimese usku sellesse, et ta suudab ärevusest hoolimata vajalike asjadega hakkama saada. Teisalt soodustavad muretsemist uskumused, et muretsemine on mingil moel kasulik - et see aitab probleemidele lahendust leida, valmistuda halvimaks vmt.

Teraapia käigus püütakse muretsemise ja ärevuse kohta käivaid mõtteid ja uskumusi ümber hinnata. Selleks kasutatakse mõttepäevikuid, küsitlemist ning käitumiseksperimente mille käigus püütakse mõista, kas arutluse all olev mõte on tõene või mitte. Tüüpiliselt on teraapia kestuseks 16-20 seanssi.

Tunnused

Sotsiaalfoobia ehk sotsiaalärevuse keskmes on hirm sattuda teiste tähelepanu alla ja saada negatiivsete hinnangute või kriitika osaliseks. Ärevus võib olla piiritletud mõne kindla olukorraga, näiteks avalik esinemine või olla laialdasem ning hõlmata peaaegu kõiki perekonnaväliseid suhtlemisolukordi. Sotsiaalfoobiat iseloomustab ülekaalukas tegelemine iseenda ärevate mõtete ja kujutluspiltidega ning sellega, kui ebamugavalt end hetkel tuntakse. Liigselt iseendale pööratud tähelepanu tõttu ei märgata sageli neid asitõendeid, mis ärevate mõtetega vastuolus on. Oma mõtete ja enesetunde põhjal tehakse omakorda (sageli ekslikke) järeldusi selle kohta, millisena me teiste silme läbi paistame ning mida teised meist mõtlevad. Ärevuse tõttu kas välditakse suhtlemisolukordi täiesti või püütakse kohapeal halvimat mingil muul moel ära hoida - varjates oma puudusi või ärevuse sümptomeid, vältides teistele otsavaatamist ja kasutades muid “turvalisuskäitumise” viise. Sotsiaalfoobia on sageli seotud ka madala enesehinnanguga.

Sotsiaalfoobia kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtted

Sotsiaalfoobia kognitiiv-käitumuslikus teraapias püütakse hinnata asjakohaste ärevate mõtete ja kujutluspiltide ning nende põhjal tehtud järelduste tõepärasust, vaadates läbi nii olemasolevad asitõendid kui ka kogudes reaalsetes suhtlemisolukordades tehtavate käitumiseksperimentide abil uusi. Erilist tähelepanu pööratakse sellele, kuidas ärevad mõtted mõjutavad käitumist - mida arvatava katastroofi ärahoidmise nimel tehakse või jäetakse tegemata - ja millele suhtlemisolukordades keskendutakse ning millist mõju selline käitumine avaldab inimese enda sooritusele ja suhtluspartnerite reaktsioonidele.

Tunnused

Paanikahäiret iseloomustavad ootamatud ja hirmutavad kehalised aistingud - näiteks südamekloppimine, õhupuudus, peapööritus, nõrkustunne jt. Need aistingud tekivad selge põhjuseta ning on nii tugevad, et nendega haasneb surmahirm või hirm minestamise, hulluksminemise või kontrolli kaotamise ees. Seetõttu kalduvad paanikahoogude all kannatavad inimesed sageli neid aistinguid iga hinna eest vältima või püüavad neid aistinguid võimalikult kiiresti maha suruda. Samuti välditakse sageli selliseid (avalikke ja rahvarohkeid) kohti, kust on raske kiiresti lahkuda või olukordi, kus pole võimalik kiiresti (arsti)abi saada - tekib agorafoobia.

Paanikahäire ja agorafoobia kognitiiv-käitumisteraapia põhimõtted

Paanikahäire kognitiiv-käitumuslikus teraapias püütakse hinnata hirmutavate kehaliste aistingute põhjal tehtud järelduste ja ennustuste tõepärasust, vaadates selleks läbi nii olemasolevad asitõendid kui ka kogudes järk-järgult hirmutavate aistingutega kokkupuutumiseks tehtavate käitumiseksperimentide abil uusi tõendeid. Erilist tähelepanu pööratakse sellele, kuidas ärevad mõtted mõjutavad käitumist - mida arvatava katastroofi ärahoidmise nimel tehakse või jäetakse tegemata - ning sellise käitumise tagajärgedele. Teraapia kestuseks on tüüpiliselt 12-16 seanssi.

Tunnused

Terviseärevuse puhul on kesksel kohal hirm mõne praegu või tulevikus ilmneva haiguse ees ning püsiv mure mingite selge seletuseta kehaliste aistingute pärast. Sageli iseloomustab terviseärevust ka kahtlemine, ebakindlus või pettumus arstide ja meditsiinisüsteemi suhtes. Ärevus võib vallanduda nii mingeid kehalisi sümptomeid märgates kui ka haigusi puudutava infoga kokku puutudes. Ärevatest mõtetest kantuna jälgitakse ja kontrollitakse pidevalt oma keha, ollakse valvel võimalike ebatavaliste aistingute suhtes, otsitakse rahustavat infot ning püütakse eemale tõrjuda kõige hirmutavamaid mõtteid ja kujutluspilte. Tugevama ärevuse korral on häiritud ka igapäevaelu - näiteks loobutakse füüsilisest pingutusest, jäädakse töölt eemale jne.

Terviseärevuse kognitiiv-käitumisteraapia põhimõtted

Terviseärevuse kognitiiv-käitumuslikus teraapias püütakse hinnata hirmutavate kehaliste aistingute põhjal tehtud järelduste ja ennustuste tõepärasust ning sümptomite ja ärevusega toimetulekuks kasutuselevõetud tegevuste sobivust. Erilist tähelepanu pöörataksegi sellele, kuidas ärevad mõtted mõjutavad käitumist - mida arvatava haiguse ärahoidmise või avastamise ning oma ärevusega toimetuleku nimel tehakse või jäetakse tegemata - ning sellise käitumise tagajärgedele. Ravi esmaseks eesmärgiks pole niivõrd sümptomite ärakaotamine kui just igapäevase tegutsemisvõime parandamine hoolimata häirivatest vaevustest. Teraapias kasutatakse päevikuid sümptomite, mõtete ja tegevuse jälgimiseks, küsitlemist ja käitumiseksperimente. Oluline on ka sobiva kehalise aktiivsuse järk-järguline taastamine ning sammhaaval taaslülitumine igapäevastesse tegevustesse.

Tunnused

Sundhäiret ehk obsessiiv-kompulsiivset häiret iseloomustavad korduvad ja pealetükkivad ebameeldiva sisuga mõtted, kujutluspildid või impulsid. Need võivad sisaldada näiteks vägivalda, saastumishirmu või kõhklusi (kas uks ikka sai lukku?, kas kõik mu asjad on alles? jne), olla nilbed või lihtsalt mõttetud ja rumalad. Uskudes, et selliste mõtete või impulsside kogemine peegeldab reaalsust, ennustab ohtu või on iseenesest ohtlik, viies näiteks kontrolli kaotamiseni, vallandub pinge-, ärevuse- või hirmutunne. Seetõttu püütakse häirivaid mõtteid, kujutlusi ja impulsse maha suruda ja mingi korduva rituaali abil kas nende tekkimist üldse vältida või arvatavat ohtu ära hoida. Sagedasteks rituaalideks on näiteks kätepesemine, korduv ülekontrollimine või uuestitegemine ning mõttes millegi loendamine või kordamine. Rituaalsed teod võivad hõivata iga päev tunde. Tavaliselt, kuigi mitte alati, mõistetakse sellise sundkäitumise mõttetust või tulutust ning tehakse korduvaid, kuid kasutuid püüdlusi sellist käitumist maha suruda.

Sundhäire kognitiiv-käitumisteraapia põhimõtted

Sundhäire ravis kasutatakse eksponeerimist (kokkupuudet häirivate mõtete ja impulssidega) koos reaktsiooni peatamisega. See hõlmab kahte osa: esiteks, sundmõtete ja ärevuse esilekutsumist ning teiseks, sellel ajal harjumuspäraste sundtegude tegematajätmist. Kokkupuuteid korraldatakse järk-järgult, inimese jaoks sobivas tempos ning vaid selge eelneva kokkuleppe alusel. Teraapia eesmärgiks luua võimalused nii asjassepuutuvate ärevate mõtete tõepärasuse hindamiseks kui ka oma ärevusega harjumiseks. Samuti on järk-järgulise harjutamise eesmärgiks suurendada enesetõhusust - tekitada kogemused, mis näitaksid, et inimene suudab sundmõtetest ja ärevusest hoolimata vajalike asjadega hakkama saada.

Teraapia kestuseks on tüüpiliselt 12-16 seanssi.

Tunnused

Häiritud uni on üks kõige levinumatest psüühilise tervise probleemidest. Unehäired võivad ilmneda uinumisraskuste, katkendliku une või liigvarase ärkamisena. Kuigi häiritud uni võib olla mitme muu psüühilise või kehalise häire üheks kõrvaltunnuseks, on kogunemas tõendeid, et unehäired võivad soodustada mõningate psüühiliste häirete tekkimist ning neid tasub seetõttu ravida ka eraldiseisva probleemina. Selle poolt räägivad ka unehäiretest tingitud raskused igapäevaelus: päevane unisus, väsimus, keskendumisraskused ja probleemsed eneseabivõtted - alkoholi või ravimite liigtarvitamine.

Unehäirete kognitiiv-käitumisteraapia põhimõtted

Oluliseks probleemi säilitavaks mehhanismiks on muretsemine oma häiritud une ja uinumisraskuste pärast. See tõstab ärevuse taset ja ergastab ning raskendab seeläbi uinumist, tekitades nii suletud ringi. Probleeme süvendab ka valikuline tähelepanu: unetusest häirituna keskendutakse öösel tavapärasest rohkem ohumärkidele - jälgitakse kella, pannakse eriliselt tähele oma sisemise rahutuse tunnet või segavat tänavamüra jne. See võimendab muretsemist veelgi. Püüdes öise muretsemisega toime tulla, võetakse kasutusele mitmeid võtteid, mis pikemas perspektiivis võivad unehäireid hoopis süvendada: püütakse oma ärevaid mõtteid maha suruda (mis neid sageli paradoksaalsel moel hoopis võimendab), otsitakse abi alkoholist (mis võib mõnikord lühiajaliselt uinumist soodustada, kuid toob kaasa une kvaliteedi languse) jne. Oluline on ka see, millisena inimesed oma und tajuvad: sageli hinnatakse üle seda aega, mis kulub uinumiseks ning alahinnatakse une kestust. Kõik see toob omakorda kaasa teatud käitumismustrid ka päevasel ajal: muretsetakse magamata öö tagajärgede pärast, pööratakse ülemääraselt tähelepanu neile märkidele, mis võivad ennustada uinumisraskusi ka järgmisel ööl ning püütakse magamatust kuidagi kompenseerida.

Kognitiiv-käitumisteraapi käigus pühendutakse nii unetust alalhoidvate mõtete ümberhindamisele kui ka väliskeskkonna ja käitumise ümberkorraldamisele nii, et see uinumist soodustaks. Teraapia oluliseks osaks on ka asjakohase info jagamine.

Tunnused

Buliimiat iseloomustavad korduvad liigsöömissööstud, mis vahelduvad kaalutõusu vältimiseks ette võetavate äärmuslikke kompensatoorsete meetmetega: dieedipidamine, söödud toidu väljaoksendamine, intensiivne füüsiline treening jmt. Kesksel kohal on ülemäärane mure oma kehakaalu või -kuju pärast. 

Buliimia kognitiiv-käitumisteraapia põhimõtted

Kognitiiv-käitumisteraapia käigus tegeletakse nii söömissööstude kui ka probleemsete kompensatoorsete meetmete ning kehakaalu ja -kuju puudutavate veendumustega. Teraapia käigus õpitakse nägema nende tegurite vahelisi seoseid ning seda, kuidas nende tegurite vastastikuse mõju läbi tekivad söömishäiret üha süvendavad suletud ringid.

Teraapia esimeses osas püütakse taastada söömiskordade regulaarsus, arutatakse läbi söömissööstude, toidu väljutamise ning äärmuslike dieetidega seonduvad füsioloogilised tagajärjed ning lepitakse kokku mõistlik kaalumuutuste jälgimise rütm.

Teises osas pööratakse tähelepanu kehakaalu ja -kuju puudutavatele mõtetele ning söömisharjumustega seonduvale.

Teraapia kolmandas osas pühendutakse tagasilanguste ärahoidmisele.

Teraapia kestuseks on ligikaudu 20 seanssi.